Kuhu edasi Eesti Sulgpall?

Olles praegu tugevalt süvenenud igapäevaselt Eesti sulgpalli võtan selle aja analüüsimiseks kuhu lähiajal tee viia võiks. Kas on paista, et esile kerkib uus Raul Must või on tulevik veel helgem.

Esiteks ei ole hetkel tegemist üldse halva pinnasega, kus uued esinumbrid võiksid esile kerkida. Puht objektiivsete näitajate põhjal nagu treenerite, klubide, mängusaalide, harrastajate ja laste arv võiks tulevik tippspordi osas olla helge. Siiski jääb mulle silma üks väga ohtlik nähtus, mis kõike seda varjutab. Lihtsamalt öeldes on aina vähem neid, kes tahavad spordis keegi olla. Väga kriitiliseks muutub teema siis, kui kätte jõuab teatud vanus. 16.-17. aastaselt näeme väga suures mahus loobujaid, kes tegelikult edasi töötades omaksid oma kindlat kohta sulgpallimaastikul. Õnneks pole aga olukord nii hull, et neid inimesi üldse poleks, kuid lihtsalt treenerina sooviksin seda näha praegusel ajahetkel rohkem ja seda ühel lihtsal põhjusel – praegu on võimalik ka Eestis treenides jõuda tasemeni, et olümpiale kvalifitseeruda. Suured ja realistlikud eesmärgid on kahtlemata olulised ja vajalikud. Nende püstitamine ja järk-järgult täitmine võiks kindlasti olla üks viis meil treeneritena loobumisi ära hoida, et noored ei liiguks sihitult aastast aastasse. Sellest hoolimata oleks vaja noortelt rohkem seda yolo suhtumist, mida kuuldavasti peaks neis ju jõle palju olema. Sellist suhtumist, et davai mulle meeldib sulgpall, mulle meeldib keegi olla ja ma tahan, et minust saaks maailma parim. Lets go! Vähem kaalutletud ja arglikku lähenemist ja rohkem toorest higi ja pisaraid. Treenerite, vanemate, klubide ja alaliidu ülesanne on muidugi seda suhtumist toetada ja võimalikult palju esile kutsuda. Ka siin on kindlasti reservi. Kõikide inimeste elu ei pea käima kindlas rütmis algkool-põhikool-gümnaasium-ülikool-naine-kindel töö-maja-koer-laps-suvila. 

Nüüd natukene lähemalt ja detailsemalt võiks isegi öelda igormangilikult -  tulevikust. Selge on see, et Kati-Kreet Marran, Kristin Kuuba ja Helina Rüüteli näol on tegemist naisportlastega, kes on piisavalt andekad ja motiveeritud, et hoiavad naiste osas meie lippu kõrgel veel väga pikalt. Aga mis saab meestest. Olen esitanud tuntud Eesti sulgpallitegelastele küsimuse, et kellest saab 5 aasta pärast uus Eesti meister eeldusel, et Raul Must lõpetab tippspordi ja eestikaid kaasa ei mängi. Vaatame, millised nimed esile kerkisid ja kes neid pakkus.

1.   Põline pärnakas, aga ühtlasi uusannelinlane. Mees, kellel sisemuses igiliikurist diiselmootor ja kelle jaoks sulgpall on 16-aastasena juba prioriteet nr. 1. Kahtlemata hea valik – Hans-Kristjan Pilve. Tema poolt hääletasid sulgpalliblogija Ants Mängel, meeste paarsimängu esinumber Kristjan Kaljurand ja igipõline eesti meister Heiki Sorge


2.   Naturaalne talent, kelle jaoks heade lõikelöökide olemasolu on sama oluline kui H2O ja kes end tihti Viktor Axelseni jalgade töö rütmis magama suigutab – Karl Kert. Temasse usuvad enim koondise peatreener Indrek Küüts, Kati-Kreet Marran, Helina Rüütel, Kristin Kuuba ja Getter Saar. Ka vaat, et kõige kaalukam hääl läheb tema kukrusse, sest enda mantlipärijaks peab Karli ka Raul Must isiklikult.

3.    Mitte-ka-mingi-väiksem-talent, kellele loodus on andnud vähemalt sama palju kui Amazonase vihmametsadele või Saudi-Araabia šeikidele – Mihkel Laanes. Mihkli poolt räägib kindlasti selleks ajaks suur kogemus, mistõttu meie esimeespaarismängija Raul Käsner ja Rauli treener Tauno Tooming kaldusid tema poole.

Nagu näha läksid pooled hääled Karlile. Tõde selgub aastate pärast ja loodame, et Raul veel niipea püssi põõsasse ei viska. Nii mõnigi arvas veel, et nii kindlat liidrit meesüksikule Eestis ei kasva. 

Mina igaljuhul kutsun üles noori tegudele, et jätta enda talendist ja tehtud tööst märk igaveseks  ajalukku. 

 

 

 


Eelmine
Sulgpall ja raha

Vastused puuduvad

Email again: